VINKUD ja MAKAKAD

Ma ei ole lapsest saati viinereid armastanud. Vähe sellest, et ma neid ei armastanud, ma lihtsalt ei talunud nende maitset ja pidin terve nõukaaja kartulisalati-viineri-sünnipäevade kuulma ohhetusi stiilis: Sa ei söö VIINERIT??? Ja sünnipäevi ei peetud kord aastas eks :)

Asjalood ei ole üldiselt muutunud ja viinerit ei söö ma praegu ka, kuigi ma olen ta suhtes leebemaks muutunud - ta endiselt ei maitse mulle, aga ma olen nõus teda sööma, kui muud pole. Minu kallis abikaasa aga see-eest fännab neid täiega. Ilmselt mehed ja igikestev lapsepõlv vms :) Ma siis aegajalt ikka rõõmustan teda nende vinkudega. Seekord tahtsin suisa ise neid poest tuua ja kokata, sest FB's nägin üht väga lahedat pilti. Pean tunnistama, et sel moel tehtud vinkud maitsesid ka minule, ilmselt kuna neid oli väga lõbus süüa, kihistasime nagu eelkooliealised :)