Rabarberikook keedukreemiga

Tamtaratamtaraaa! Lubage esitleda, minu päris esimene keedukreem. Ja mis veel uhkem, minu esimene kook selle kraamiga. Abikaasa oli ülirahul, sest see on tema üks lemmikumaid kooslusi - rabarber (või õun, kõige popim kui mõlemad) ja keedukreem.

Aga kook oli nämpsik.Veidike rohkem oli temaga mässamist kui tavaliste küpsetistega, aga vaeva väärt. Retsept on pärit siit (Terevisioon), aga no see ei oleks minulik, kui ma ei suudaks selles midagi sassi ajada. Seekord siis rändas põhja rohkem suhkrut ja vähem jahu kui originaalis, aga kui aus olla, siis sai magusus küll täpselt paras niimoodi. See võis muidugi ka olla tingitud sellest, et ma panin rohkem rabarberit :)
Jahu võib küll 20 gr rohkem panna, kergem tainast vormida. Eeldatavasti.

Rabarberi-toscakook

Vat ei teagi kuhu nüüd piinlikkusest silmi peita. Nii pikk vahe on blogimisse sisse jäänud, et sõbrad kodumaal juba tunnevad muret ega me viimati nälga pole surnud. Paraku peab tunnistama, et söögitegemine on jätkunud sissekannetest hoolimata ning suveks saledaks programmiga pole suutnud isegi alustada mitte.

Ühel hetkel kadus lihtsalt kirjutamise motivatsioon ära. Siis pressis elu muude toimetustega peale ning seejärel laekus õuele suur suvi ühes muljetavaldavate soojakraadidega. Viimase üle ma ei kurda, oligi teine tänavu hiljaks jäänud. Varsti saavad ka eksamid seljataha ning siis võib täiel rinnal puhkama hakata.

Küll aga on õnnestunud mul teha mõned megahead rabarberikoogid, mis keeled suisa alla viivad.

Rabarberikook hapukoorega

See on üks mõnus kook. Põhi küll on paks ja näib biskviidine, aga on siiski mahlane ja maitsev. Retsept nami-namist.

Kala porru ja hapukoorega

Abikaasa retseptivaramust üks väga hästi maitsev kalaroog, mida on imelihtne valmistada. Sul on vaja vaid head valget kala, porrut, tilli, hapukoort ja sutike nipet-näpet juurde. Ükskord ma pajatan pikemalt sellest kooremajandusest siin, kui lugeda on soovi, praegu aga viskan retsepti üles ja asun majas tuuseldama. Õhtuks on oodata külalisi.

Sinepine sea sisefilee, taipärased porgandid ja juustune riis

Jube pikalt on eetris vaikus olnud. Eelmise postituse põhjal võiks arvata, et kui läksin kööki rabarberikooki (õudselt tahaks rabarbri öelda) tegema, siis juhtus minuga midagi. Tõest muidugi see kaugel pole, sest tegelikult nii ka oli. Sain endale imeilusa paarisentimeetrise põletusarmi käele. Aksessuaarid suveks omast käest võtta. Mina ja ahjud - noh üleme nii, et meie suhe on kõrvetav. Abikaasa juba ammu arvab, et ma peaks endale silikoonist ülikonna selga tõmbama kui ahjule läheneda on vaja. Pean möönma, et selles on teatavat mõtet küll.
Aga mitte sellepärast pole sissekanded soiku jäänud, vaid mind on tabanud tohutu kevadväsimus, mis avaldub peamiselt kahjuks mu vaimse maailma kängumises. Füüsiline platvorm on endiselt tegus - aiatööd, kokkamised, seiklemised, üritused, võõrustamised, reisimised - kõik see on päevakorral. Aga ma lihtsalt ei suuda end kokku korjata ja näiteks e-mailidele vastata või blogi kirjutada või õppida. Seda viimast oleks hädasti vaja, sest lisaks prantsuse keele eksamile ähvardavad mind ka tööle saamiseks tehtavad katsed, milleks oleks vaja läbi lugeda üks võimatult igav raamat. Ja mulle ju meeldib muidu raamatuid lugeda, aga niipea kui selle sinise üllitise kätte võtan, kukuvad silmad plaksti kinni ja aju teeb shut downi. Ning selle restartimine ei ole üldse sekundite küsimus nagu Macbook mul arvata lubab. Ja üldse, seal katsetel on kasutuses Microsoft...mul pole sellest enam halli mälestust ka. Ma teadsin kohe, et see mäkk on puhtalt edev vidin, aga ikkagi oli õudselt vaja teda.
Ma lähen nüüd tõmban oma CVst maha arvutioskuse ja õppimisvõime.

Ja ma just veendusin, et parim viis veeklaas tühjaks saada on see lihtsalt ümber lükata.

Aga kokkamisega olen ma sinasõber edasi, muidugi kui jätame kõrvale põletushaavad, ümberläinud toiduained, ahjupõhja valguva suhkru-või segu ja muu seesuguse igapäevase värgi. Allpool olev sinepine siga oli minu arvates viis pluss roog ja temale sekundeerivad porgandid ja riis samuti.