Head uut aastat kõigile! Olgu ta lustakas ja heatahtlik ning hästi maitsev!
Uus aasta vast palju muudatusi siia blogisse ei too - pealkirjad läksid madalamaks ja kommenteerimine avatumaks, muidu aga ikka see sama vana sara :)
Oleme nüüd tagasi koduses Brüsselis. Lumi on nähtud ja tõele au andes mulle sobiks, kui see toode kenasti Eestimaa pinnal püsiks ja siia oma haaret ei laiendaks. Mitte, et need sügistormid nii oluliselt meeldivamad oleksid, aga vähemalt elu ei seisku seetõttu, mis aga lumega võib vabalt ja üsna tõenäoliselt ka juhtuda :)
Kodumaal oli tore viibida, aga taljele see õgardlusperiood hästi just ei mõju. Ja kuigi vahelduseks oli nii hea ja tore teiste poolt kokatud hõrgutisi manustada, siis tundsin lennukis Brüsseli poole, kuidas näpuotsad sügelema hakkasid ja mõte toidumaailma takerdus. Olin köögist puudust tundnud :)
Tassisin kodumaalt kaasa osa oma kokaraamatuid, nende seas minu erilise lemmiku Asian soups. Ma jumaldan Aasia suppe ja ei saa neist kuidagi isu täis. Lähiaja menüü siis selline idamaine ja lahja :)
Loomulikult tegin ma selle vea, et kasutasin üle pühade külmikus seisnud tšillipiprakauna. Ah sa mait kui kange see supp sai. Seega pidin lisama kookospiima, mida algses retseptis ei olnud teps mitte ette nähtud. Maitse oli väga hea, kookospiima lisamine lihtsalt muutis mõttetuks minu kaunid porgandililled, mida ma nii hoolega ennist vestsin. Vabalt oleks võinud tavalised rattad olla :)
Supp tuli selline kahe piprakaunaga tasemega keedus, mis oli täitsa restorani vääriline - hästi maitsev.