Sügisilm ja konnalonni

Juba teist päeva haigutab õues hall sügisilm ja mälestus kolmekümnekraadisest soojast on kui peoga pühitud. Käisin kärmelt eksamil ja nüüd istun toas ja joon kohvi ning mõtlen, et kas juunis kütte sisselülitamine oleks liialt ekstentriline tegevus. Kass pendeldab ka toa ja õue vahet nagu meeltesegane, käib ikka kaemas, et kas on juba paremaks läinud, ent tuleb taas heitunult tuppa tagasi. Tegelikult ei ole sünnis kurta, ise ma seda vihma soovisin.

Muuseas tegin avastuse, et vihmase ilma korral laiutavad teedel nälkjad. Sõna otseses mõttes laiutavad! Nad on vähemalt 10 cm pikkused ja 2 cm laiused limased rondid. Üks neist oli end hommikul armsasti vastu ukseklaasi litsunud nii, et ma tuppa astudes end istuli ehmatasin. ÖÄKK! Ja mõelda vaid, et põdesin nende pisikeste limukate pärast, kes mu rabarberit söömas käivad, teadmata, et tagaaias on end tõelised monstrumid sisse seadnud. Kindlasti on neil kihvad ja nad roomavad ülihelikiirusel...prrr.

Näe, mõtlesin, et teen sissekande heast tomatisupist, aga nüüd pärast limukajuttu nagu ei tahagi :) Riputan siia hoopis konnajalgade retsepti, haakub paremini.