Kõrvitsasupp kookospiimaga

Üks hiljuti avastatud ja lemmikute nimekirjas end kindlalt kinnitanud vaimustav püreesupp kõrvitsast. Hästi sametiselt kreemine ning väga mõnusalt lihtsa maitsega, mida särtsutab kaunis tšillipipar, julge ingver ning pehmust lisab armas kookospiim. Tõepoolest üks väärt supp. Ja imeilusa kollase värviga, millest ma kahjuks pilti teha ei taibanud :)

~700 gr puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat

3 kartulit

1 sibul

2-3 küüslauguküünt

0.5 tšillikauna

2.5 cm jupp ingverit

400 ml kookospiima

600-700 ml vett

soola

sorts õli praadimiseks

Kuumuta poti põhjas veidi õli ning prae selles hakitud sibulat, tšillit ja ingverit umbes 5 minutit. Lisa küüslauk ja prae veel mõni minut. Kalla potti kõrvitsakuubikud ning vesi ja keeda 10 minutit. Seejärel lisa kartulikuubikud ja keeda kuni kõik on pehmed. Püreesta sauseguriga lisades tasapisi juurde kookospiima. Maitsesta soolaga ning serveeri värvikate tšilliratastega.

Retsept mugandatud siit.

Hunnitu tomatisupp kitsejuustuga

Lõpuks jõuan ka selle tomatisupi retseptini, mis mul siin ammu juba ootab kirjapanekut. Justkui neid vähe oleks mu blogis :).
See supp on erakordselt mõnus (nagu nad kõik) - tekstuurilt sametiselt pehme, äratab kõik maitsemeeled oma tulisusega ning samas rahustab nad maheda kitsejuustu mekiga. Meie, kui paadunud tomatisõprade, juustuaustajate ning muidu suuremat sorti toidunautlejate, suur lemmik.

Hernesupp basiilikuga

Kui pole aega või viitsimist suuremalt kokata, siis see külmutatud hernestest valmiv supp, sobib ideaalselt menüüsse. Väga lihtne ja kiire toidutegu ning mõnusalt maitsev supp ongi valmis.

Hernesupp chorizo vorstiga

Tegin mingist kohaliku naisteajakirja retseptivihikust suppi, mis pidavat olema talvine eelroog. Kollastest poolitatud hernestest tehtud püreesupp, kus peekoni puudumisel kasutasin chorizo vorsti. Käis kah. :) Supp oli tegelikult täitsa mõnus, ainult et veidi vedel minu maitse jaoks. Teinekord paneks rohkem herneid, u 300 gr.

Kanasupp siidriga

Vahepeal on toidumaailm jäänud pisut unarusse, seda peamiselt just virtuaalselt. Esmalt kolimisega seotult, kui kogu aeg läks pakkimisele ja mööbli lahti-kokkumonteerimisele. Siis kui aega tekkis rohkem polnud aga internetti ja kui see viimaks saabus, siis oli aeg külastada talvist kodumaad ja süüa teiste toredate inimeste tehtut. Väga nauditavad road kõik, seltskonnast rääkimata!

Üks missioon oli kodumaa väisamisel veel. Tõime oma animaaliumi väljamaale keeli õppima ja elu nautima. Temal muidugi on oma arvamus meie teguviisist. Olen kindel, et ta kahtlustab, et oleme ta röövinud ja pannud ta mingisse õudasse kohta kinni. Oma väiksest armsast maamajast, kus tuliseid territooriumi võitlusi sai pidada, hiiri jahtida ja mõnusalt padja peal pikutada, on ta ühtäkki sattunud suurilma väiksesse äärelinna, kus vuravad autod, õues on linnud sama suured kui ta ise ja kõik on ootamatult äkki roheline, õitsev ja imelik. Milline õud! Loodetavasti kohaneb loom peatselt ja kolib kapi otsast alla, võtab toas sisse oma tavapärase poosi ja hakkab õues flaame tuuseldamas käima :)

Maksasupp

Parasjagu on meil pooleli kolimisaktsioon, mis tähendab, et meie päevi ja õhtuid sisustab pakkimistegevus ja remont. Ning koristamine, koristamine, koristamine. Hea, et mulle see tegevus meeldib, muidu oleks üsna õudne. Kõige selle juures pean kahjuks kokanduse arvelt lõivu maksma. Mitte, et ma ei tahaks, aga lihtsalt ei jaksa, süüa teha õhtul. Seega on meie toitumine üsna kaootiline ja mitte nii tervislik kui me sooviks. Vahel siiski võidab toidutegemiskihk rampväsimust ja potid-pannid saavad määritud. Siin üks omapärane ja mõnus supp, mis kahjuks erilist silmailu ei paku :)

Terav tomatisupp pommu ja paprikaga

Tomatisuppe on juba üksjagu mul blogis ja ilmselt pole nad väga palju teineteisest erinevad, aga mingid variatsioonid ikka leiab. Tomat on lihtsalt nii hea igas vormis, me armastame seda väga. Seekordki tuli abikaasa koju ja teatas, et tema tahaks nüüd üht teravat tomatisuppi. Ja nii see keedus sündiski, kraapisin kokku selle, mis kapis leidus ja ... voilà!

Siidine kartulipüreesupp tšilliga

Seilame suppide lainel. Järgmine esineja on siidine kartulipüreesupp tšilliga. Ja tšillit ei hammustanud me mitte kõrvale, nagu pildi järgi võiks arvata, vaid rändas teine ikka patta. Täitsa mõnus supp, allakirjutanu jäi looduga rahule. Mahe, siidine ja kergelt keelt kõditava pipraga.

Lillkapsasupp vürtsköömne ja juustuga

Meie pere söögilaual on supp tihe külaline. Muidu teine ei hakkagi nii teravalt silma, aga kui blogi registrit vaadata, siis suppide osakaal on üsna märkimisväärne.

Ma armastan teha erinevaid suppe, proovida üht ja teist maitset, erinevaid kombinatsioone ja üllatavaid kooslusi traditsiooniliste kõrval. Noh tegelikult laieneb see ju kõikidele toitudele.

Vürtsköömnega oleme teinud palju porgandisuppi ja korra ka pastinaagiga, nüüd siis järg lillkapsa käes. See on väga hea supp, kus vürtsköömen ei domineeri nii uljalt kui tavaliselt, supp on tummine, mahe ja kergelt mõrkja maitsega. Eriti mõnusat vunki annab värskelt purustatud must pipar.

Frikadellisupp

Meil on siin kevad. Punguvad puud ja tärkavad lilled. Nohused ninad ja sügelevad nahad. Kevad ja allergiad käivad ikka käsikäes, ainult et minu oma on selline liiderlik tegelane, kes käib käsikäes ka suve ja sügisega. Nii et ühelt poolt väga armas ja rõõmustav on see tärkav loodus, aga teiselt poolt jällegi nuhtlus missugune.
Tõele au andes, ei saa ma hetkel muidugi eriti hästi aru, kas see on ikka ärritav tolmlemine või on lihtsalt salakaval kevad minuga vingerpussi mänginud ja mind koleda taudiga nakatanud. Aga kui ei ole surmatõbi... Hea, et reede on! :)

Kevade tervituseks üks kerge supp, mida kroonivad isetehtud frikadellid. Kerge ses mõttes, et seda on lihtne teha. Tegelikult kerge ühtlasi ka kaloraažilt. Klassikaliselt maitsev supp.

Ahnus ajab upakile (kalapuljong ja lõhesupp)

Olen ka enne maininud, et Brüsselis on kala röögatult kallis. Mõningate väikeste eranditega siiski. Näiteks beebiforelle kannatab täitsa edukalt tarbida ning kõigele lisaks on nad ka väga maistvad.
See, et tegemist on beebiforelliga segus muidugi juhuslikult Pärnumaal vanematekodus ühe vestluse käigus, kui ma erutatult seletasin kui hea kala see jõeforell on, millele isa-ema õhinal kaasa noogutasid ning lisasid: "ja nii ilusa erkoranži värvusega liha on neil ka." Jäin üsna lolli näoga vait. Suu niimoodi inetult pärani...mismõttes oranž, meie kalad on küll olnud hallid... Vat kus lops, aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Nüüd aga oli poodi tekkinud soodushinnaga lõhe. Suisa 4,99 eurot kilo, sest otseloomulikult ei saa ükski asi maksta täpselt 5 eurot, või 2 või 7, alati on kas 4,99 või 1,99 jne. Muidugi tingis odav hind selle, et kala oli puhastamata ja müügil olid üsna suured uimelised. Endalegi märkamatult väljusin poest ühe kolmekilose isendiga.
Abikaasa ilmselt märkas, sest poekotte kandis tema :)

Hernesupp suitsulihaga

Minu esimene selline kena ja armas tummine hernesupp. Ei tea kas algaja õnn või on ta lollikindel supp, aga välja kukkus küll väga hästi, igati maitsev. Võiks muul ajal ka teha kui vaid vastlapäeval :)

Tomatisupp kikerherneste ja punaste kidney ubadega

Belgiasse on jõudnud talv. Ma pole siin nii jaburalt külma ilma näinudki enne. Eile hommikul oli näiteks -8,5 kraadi. Tean, et enamus eestlasi ainult haigutab sellise temperatuuri üle, aga siinses paigas on see kraad ikkagi veider. Seda enam, et kõik need õitsvad nartsissid ja krookused on nüüd õnnetult longus ja külmavõetud. Päris kahju kohe. Puudel on ka pungad väljas, aga loodan, et need siiski hukka ei saa. Aga eks loodus oska end ise reguleerida.

Inimestes ma nii kindel ei ole. Poes nägin tüüpi, kel olid jalas lühikesed püksid. Üks paterdas tänaval käevarred paljad ja teine lippas plätudega ringi. Ja siis suvel on hord naisi, kes kannavad kõrge säärega nahast talvesaapaid. Talvel on kohe näha, et millised lapsed on pärit Eestist, Soomest, Rootsist jt talvistest riikidest. Nendel lastel on mütsid peas ja kindad käes. Kohalikel imikutel on heal juhul sokid jalga tõmmatud, koolieelikutel pole vahest jopetki seljas. Selline karastunud rahvas siin. Ja siis on üks ida-eurooplane, kel sulejope seljas, kindad käes ja saapad jalas, bussi oodates jalalt jalale tammub, väriseb kui haavaleht ja salamisi soojendavast leemest unistab...

Pastinaagisupp vürtsköömne ja ingveriga

Pastinaak on selline mõnus magusa mekiga juurikas, millest saab teha igasuguseid maitsvaid roogasid soolasest magusani. Seekord vihtusin valmis kiirelt ühe püreesupi. Meeldiv toit sai.

Lemmik aasiapärane eksitus

Täpp i-le on nüüd pandud ja viimane osa aasiapärasest kanapuljongist kasutatud. Seekord ei vaevunud ma retseptiraamatut vaatama, vaid viskasin patta praktiliselt seda mis külmikus oli ning mis tundus sobivat. Tunnistan, et kõikidest viimase aja Aasia suppidest, on see omalooming mu kindel lemmik. Selge, hapu ja terav. Imeline.

Tai kõrvitsa-kookospiimasupp

Eks ole üllatus, et veel üks Aasia supp siia maandus? Tõele au andes pole see viimane, punkt i-le on veel panemata ehk siis tiba idamise mekiga kanapuljongit on veel vaja kasutada :)

See konkreetne supp nõuab retsepti järgi kõrvitsat ehedal kujul, aga mul oli sügavas püree, mis vajas endale muud rakendust kui lihtsalt külmetamist. Supp on mõnus, selline vedelam püreesupilaadne tegelane - parajalt krehvtine, mõnusalt hapukas ja kookospiimane.

Hiina kana-nuudlisupp

Hiinas arvatakse kanasupil olevat tervendav toime ja seda süüakse nii haigusest taastumiseks kui ka immuunsüsteemi tugevdamiseks. Mulle see mõtteviis meeldib ja usun, et see täitsa toimib. Supp on hea ja toekas. Sobib hästi jahedamasse päeva keha soendama ja vaimu virgena hoidma.

Muide oma kogemusest rääkides, tasub enne tšilliõli kasutamist seda ka proovida ja lisada roale vähehaaval, muidu tuleb eemaldada potist kärmelt pool puljongist ja valada juurde uus laar. Hea, et seda rohkem sai tehtud seekord :)

Aasiapärane kanapuljong

Iga Aasia supi õnnesutmiseks on vajalik hea baaspuljong, mida siis keeduse meisterdamise ajal edasi tuunitakse. Kui ma tavapärastes suppides puljongikuubikuid meeleldi kasutan, siis millegipärast Aasia suppidesse ma neid panna ei tihka. Väljaarvatud see Pho lihapuljong, mida ma kuidagi ise teha, olgem ausad, ei viitsi. Lihunikule prantsuse keeles seletada, et ma tahan 5 kilo konte, kes seepeale kindlasti arvab, et mul on kodus vähemalt kolm berhardiini ja ilmtingimata selle kohta pärima hakkab...ei taha :) Pealegi keeb see õnnetu puljong 4 tundi. Ükskord! Seni aga tarbin Hiina supermarketist soetatud spetskuubikuid kui vaja.

Aasiapärane kanapuljong on aga märksa lihtsam. Tegelikult on see nagu tavalise kanapuljongi valmistamine, ainult, et patta viskad muuseas ka pundi koriandrit ja paar kaffir laimilehte. Või ingverit. Või galangalit. Või laimikoort. Mida parasjagu leidub.

Ma tegin 5 l puljonksi, sest igasse suppi läheb seda paari liitri jagu ja iga kord ei ju ei taha uut sulelist räsida. Niigi tuli mulle üllatusena, et supikanal on praktiliselt pea ja varbad ka veel küljes, rääkimata mõnekümnest sulerootsust. Puljong säilib külmkapis kenasti 5 päeva ja sügavkülmas suisa kolm kuud.

1,5 kg supikana
5 l vett
1 suur sibul
2 suuremat porgandit
2 sellerivart
1 punt koriandrit (eelisatult koos juurikaga)
3 värsket kaffir laimilehte või 6 kuivatatud isendit
3-4 tl meresoola
20 terapipart

Puhasta kana. Mina eemaldan kanalt ka saba, naha ja üleliigse rasva, sest ma ei armasta rasvaseid puljongeid. Kuna mulle meeldivad hästi selged puljongid, siis ma keedan kana kahes vees. Kõigepealt panen sulelise lihtsalt piisavasse veekogusesse hulpima, nii et ta oleks kaetud ja ajan pikkamisi vee keema. Koorin veidi ka vahtu, kuigi vist ei peaks. Kui enam vahtu ei tule, kana on keema hakanud, siis valan musta vee ära, pesen kana külma vee all puhtaks ja panen uue puhta veega (vastavalt retsepti kogusele) puhtas potis ta uuesti keema. Lisan kolmeks lõigatud porgandid ja poolitatud sibula, jämedalt hakitud sellerivarred, koriandri, kergelt rebitud laimilehed ning soola ja pipra. Keedan tasasel tulel 1,5 tundi. Seejärel võtan kana potist välja ja kurnan puljongi läbi tiheda sõela teise potti. Õngitsen ka suuremad rasvalaigud välja ja siis võib keedust edasi kasutada. Kui puljongil lasta täielikult jahtuda, siis on eriti kerge üleliigset rasva sealt eemaldada (kui peaks olema, minu jaoks alati on). Lihtne :)

Aasiapärane loomalihasupp kapsaga

Jätkame Aasia suppide lainel. Ma ei saa neist vist kunagi isu täis :) Koostisainete nimekiri on hirmuäratavalt suur, aga reeglina on enamus neist maitseained. See konkreetne supp tahtis küll pikka valmisusaega ja mängimist, aga maitses jällegi väga hästi. Veidike teistmoodi ja tummisem supp kui tavapäraselt harjunud Aasia köögi puhul. Retsept väidab, et seda suppi jagub neljale, ma korrutaks selle veel kahega :)

Teravhapu hiidkrevetisupp kookospiimaga

Head uut aastat kõigile! Olgu ta lustakas ja heatahtlik ning hästi maitsev!
Uus aasta vast palju muudatusi siia blogisse ei too - pealkirjad läksid madalamaks ja kommenteerimine avatumaks, muidu aga ikka see sama vana sara :)

Oleme nüüd tagasi koduses Brüsselis. Lumi on nähtud ja tõele au andes mulle sobiks, kui see toode kenasti Eestimaa pinnal püsiks ja siia oma haaret ei laiendaks. Mitte, et need sügistormid nii oluliselt meeldivamad oleksid, aga vähemalt elu ei seisku seetõttu, mis aga lumega võib vabalt ja üsna tõenäoliselt ka juhtuda :)

Kodumaal oli tore viibida, aga taljele see õgardlusperiood hästi just ei mõju. Ja kuigi vahelduseks oli nii hea ja tore teiste poolt kokatud hõrgutisi manustada, siis tundsin lennukis Brüsseli poole, kuidas näpuotsad sügelema hakkasid ja mõte toidumaailma takerdus. Olin köögist puudust tundnud :)

Tassisin kodumaalt kaasa osa oma kokaraamatuid, nende seas minu erilise lemmiku Asian soups. Ma jumaldan Aasia suppe ja ei saa neist kuidagi isu täis. Lähiaja menüü siis selline idamaine ja lahja :)
Loomulikult tegin ma selle vea, et kasutasin üle pühade külmikus seisnud tšillipiprakauna. Ah sa mait kui kange see supp sai. Seega pidin lisama kookospiima, mida algses retseptis ei olnud teps mitte ette nähtud. Maitse oli väga hea, kookospiima lisamine lihtsalt muutis mõttetuks minu kaunid porgandililled, mida ma nii hoolega ennist vestsin. Vabalt oleks võinud tavalised rattad olla :)
Supp tuli selline kahe piprakaunaga tasemega keedus, mis oli täitsa restorani vääriline - hästi maitsev.