Veel mõned aastad tagasi olin ma inimene, kel polnud mitte ühtegi toataime. Isegi kaktust mitte. Kui ma siis ükspäev leidsin, et nüüd on aeg ja uhkelt paar potti koju lohistasin ning siis etiketilt nimed oma taimetargast emale lugesin, ütles ta: "et sa ikka oskasid ka kõige pirtsakamad taimed välja valida." Tõsi tal oli ja pikka pidu nendega kahjuks ei saanud :)
Aga ma ei andnud alla. Üha rohkem tuli majapidamisse rohelisi sõrpru ning selgus, et suurt teadust nendega polegi vaja teha, natuke vett ja sutsuke valgust. Kuni ühel päeval avastasin, et mu imeilus lopsakas orhidee oli kaetud nagu hallitusega.
Selgus, et terve koloonia vastikuid kahjureid oli kolinud minu territooriumile elama. Majapidamisse siginesid mürgid ja uksele tekkis silt "Karantiin". Lillepoes ei andnud keegi lootust. "Ükskõik milline teine taim, aga orhidee...," ütlesid kõik ja vangutasid pead. Ei tea mis sel orhideel siis häda on. Veidike kahjuritõrjet kemikaalidega, veidike puhastustööd viinaga, natuke abi kääridega ja terveks mu kaunidus sai. Võttis aega, mis ta võttis, aga lollakad villtäid said vallutatud. Siis tuli uus takistus, ma pidin kolima Brüsselisse. Otsisin oma taimedele uued armsad kodud pere ja sõprade seas, aga ega seda rohenäplust pole just kerge välja juurida kui see palavik sind juba kord haaranud on. Praegu loen oma pisikeses elutoas kokku 9 taime :)
See kõik ei tähenda muidugi seda, et ma midagi taimedest oluliselt teaks. Alles täna tegin ootamatu avastuse, et lill, mida siiani yuccaks pidasin, on hoopis lõhnav draakonipuu (dracaena) massangeana. Olin sunnitud ta ümbrispotist välja tirima ja etiketi pealt lugema, sest näe võttis teine ükspäev kätte ja kukkus õitsema. Muidu õitses tasakesi ja üldse ei seganud, aga eile õhtul lõi majapidamise niimoodi magusat lõhna täis, et hingata oli raske ja nälg oli ka kallal. Sõime külmiku praktiliselt tühjaks. Täna siis googeldasin kenasti õitsevaid yuccasid ja no üldse ei klapi pildid. Sestap pidingi oma pooleteistmeetrise sõbra õhku tõstma ning lõpuks temaga lähemalt tutvust tegema.
