Aga mitte sellepärast pole sissekanded soiku jäänud, vaid mind on tabanud tohutu kevadväsimus, mis avaldub peamiselt kahjuks mu vaimse maailma kängumises. Füüsiline platvorm on endiselt tegus - aiatööd, kokkamised, seiklemised, üritused, võõrustamised, reisimised - kõik see on päevakorral. Aga ma lihtsalt ei suuda end kokku korjata ja näiteks e-mailidele vastata või blogi kirjutada või õppida. Seda viimast oleks hädasti vaja, sest lisaks prantsuse keele eksamile ähvardavad mind ka tööle saamiseks tehtavad katsed, milleks oleks vaja läbi lugeda üks võimatult igav raamat. Ja mulle ju meeldib muidu raamatuid lugeda, aga niipea kui selle sinise üllitise kätte võtan, kukuvad silmad plaksti kinni ja aju teeb shut downi. Ning selle restartimine ei ole üldse sekundite küsimus nagu Macbook mul arvata lubab. Ja üldse, seal katsetel on kasutuses Microsoft...mul pole sellest enam halli mälestust ka. Ma teadsin kohe, et see mäkk on puhtalt edev vidin, aga ikkagi oli õudselt vaja teda.
Ma lähen nüüd tõmban oma CVst maha arvutioskuse ja õppimisvõime.
Ja ma just veendusin, et parim viis veeklaas tühjaks saada on see lihtsalt ümber lükata.
Aga kokkamisega olen ma sinasõber edasi, muidugi kui jätame kõrvale põletushaavad, ümberläinud toiduained, ahjupõhja valguva suhkru-või segu ja muu seesuguse igapäevase värgi. Allpool olev sinepine siga oli minu arvates viis pluss roog ja temale sekundeerivad porgandid ja riis samuti.
