Ootamatud avastused ja maitsev sidrunikeeks

Veel mõned aastad tagasi olin ma inimene, kel polnud mitte ühtegi toataime. Isegi kaktust mitte. Kui ma siis ükspäev leidsin, et nüüd on aeg ja uhkelt paar potti koju lohistasin ning siis etiketilt nimed oma taimetargast emale lugesin, ütles ta: "et sa ikka oskasid ka kõige pirtsakamad taimed välja valida." Tõsi tal oli ja pikka pidu nendega kahjuks ei saanud :)
Aga ma ei andnud alla. Üha rohkem tuli majapidamisse rohelisi sõrpru ning selgus, et suurt teadust nendega polegi vaja teha, natuke vett ja sutsuke valgust. Kuni ühel päeval avastasin, et mu imeilus lopsakas orhidee oli kaetud nagu hallitusega.
Selgus, et terve koloonia vastikuid kahjureid oli kolinud minu territooriumile elama. Majapidamisse siginesid mürgid ja uksele tekkis silt "Karantiin". Lillepoes ei andnud keegi lootust. "Ükskõik milline teine taim, aga orhidee...," ütlesid kõik ja vangutasid pead. Ei tea mis sel orhideel siis häda on. Veidike kahjuritõrjet kemikaalidega, veidike puhastustööd viinaga, natuke abi kääridega ja terveks mu kaunidus sai. Võttis aega, mis ta võttis, aga lollakad villtäid said vallutatud. Siis tuli uus takistus, ma pidin kolima Brüsselisse. Otsisin oma taimedele uued armsad kodud pere ja sõprade seas, aga ega seda rohenäplust pole just kerge välja juurida kui see palavik sind juba kord haaranud on. Praegu loen oma pisikeses elutoas kokku 9 taime :)

See kõik ei tähenda muidugi seda, et ma midagi taimedest oluliselt teaks. Alles täna tegin ootamatu avastuse, et lill, mida siiani yuccaks pidasin, on hoopis lõhnav draakonipuu (dracaena) massangeana. Olin sunnitud ta ümbrispotist välja tirima ja etiketi pealt lugema, sest näe võttis teine ükspäev kätte ja kukkus õitsema. Muidu õitses tasakesi ja üldse ei seganud, aga eile õhtul lõi majapidamise niimoodi magusat lõhna täis, et hingata oli raske ja nälg oli ka kallal. Sõime külmiku praktiliselt tühjaks. Täna siis googeldasin kenasti õitsevaid yuccasid ja no üldse ei klapi pildid. Sestap pidingi oma pooleteistmeetrise sõbra õhku tõstma ning lõpuks temaga lähemalt tutvust tegema.

Vastlakuklid, vastlakuklid ... rootsi moodi

Kohustuslik päev vastlakuklite valmistamiseks on saabunud. Ja herenesupi jaoks ka. Pean tunnistama, et mina tegin mõlemaid juba eile ja olen täna lihtsalt mõnusasti diiva moodi pikutanud. Kui jätta kõrvale hommikune vastlakuklite täitmine, nii kella seitsme paiku :)

Vastlakuklite ainus miinus on see, et neid on palju, aga õnneks saab neid teistele söömiseks lähetada ja nii toimuski rännak abikaasa kontorisse.

Hernesupp suitsulihaga

Minu esimene selline kena ja armas tummine hernesupp. Ei tea kas algaja õnn või on ta lollikindel supp, aga välja kukkus küll väga hästi, igati maitsev. Võiks muul ajal ka teha kui vaid vastlapäeval :)

Vürtsikas lambakints veiniste läätsede ja hautatud porganditega

Ma vist lähen kohe lõhki! Tegime just ühe oivalise lambakinstu ja õgisime kõik jäägitult ära. Ausalt, viimse raasuni :)
Siiani parim lammas, mis ma valmistanud olen. Kui vinguda, siis vaid küpsusastme üle. Kasutasin esmakordselt lihatermomeetrit ja see oli kenasti 70 kraadi peal, mil siis lamba ahjust välja katkusime ja keskelt pooleks lõikasime, et vaadata, kas on paras. Oli aga teine täitsa verine, nii et suskasime ta veel 15 minutiks ahju. Mõtlesin, et ju siis ei osanud seda termomeetrit paigaldada õigesti. Tagantjärele tarkus: oleks siiski pidanud usaldama tehnikat ja jätma lihtsalt lihatüki fooliumi alla "rahunema" ning järelvalmima. Ahjus läks ta veidi liiga küpseks ja ei olnud üldse enam roosa nagu tahtsin. Õnneks oli see piir vist just ületatud, sest liha oli siiski mahlane ja äärmiselt maitsev. Mees mõmiseb siiani mõnutundest :)

New Yorgi juustukook

Algatuseks ma ütlen, et see on fantastiline kook. Hästi lihtsate maitsetega, mõnusalt kreemine ja hõrk. Sõime seda vaarika coulis'ga, mida ma eesti keelde ei oskagi panna... vedel toormoos ilma seemneteta? Mulle endale meeldis see naturaalsel kuju rohkemgi. Igal juhul oli see kook piisavalt maitsev, et kõik külalised palusid tükikese veel kojugi kaasa.
Sestap julgen ka kõva häälega seda küpsetist kiita :)

Magusas marinaadis heeringas

Vahepeal on nii kiire aeg olnud, et blogida pole jõudnudki. Tegelikult pole ka eriti põhjust olnud, sest kuidagi on juhtunud nii, et kas oleme väljas söömas käinud või siis see toit, mis on tehtud, pole mu arust olnud väärt kirjapanemiseks. Eile tegime näiteks Dijoni sinepiga koores hautatud hapukapsaid kalkuniga, mis ei olnud üldse mitte halvad, aga samas ka midagi väga meeliülendavat. Kordamisele see toit kindlasti ei lähe.

Küll aga sai tehtud, juba mõnda aega tagasi küll, üks tore rootsipärane heeringas. Ja see retsept väärib küll ülesmärkimist ning läheb ka kordamisele (kui Ivan & Maria poodi on jaksu minna).

Leivategu

Kohustuslik sõbrapäevapostitus südamete, rooside, vahuliste tortide ja tundepuhangutega jääb minu poolt kahjuks ära. Ei meeldi mulle see kommertspüha teps mitte ning ma pole kunagi aru saanud, et miks peab olema aastas just ainult üks päev, mil oma kalleid inimesi tähele paned. Mulle meedib kui igas päevas on killuke õnne :)

Täna teeme hoopis leiba. Leivateo õnnestumise üks alus on hea juuretis, mille valmistamise retsepti mul kahjuks pole. Ent kui keegi Brüsselis on huvitatud juuretise saamisest, siis võin enda oma lahkelt paljundada. Selle tassisin kodumaalt kaasa, mis vahepeal kohvris muidugi üle kees ja palju pahandust tekitas.

Guljašš

Pean tunnistama, et kasutan toitude nimesid väga subjektiivselt. Nagu näiteks pealkirjas olev roogki. Ega ma tegelikult ei tea, mida see guljašš originaalis sisaldama peaks, kindlasti ööbikukeeli ja sisalikunahka :) Aga kuna minu blogi pole üldhariv, populaarteaduslik ega pretendeeri üldse mitte ühelegi tiitlile, siis see punane lihakaste on meie peres guljašš ja asi ants. Pealegi ega nimi meest riku. See toit on lihtsalt imehea, kodukootud ja armsalt lihtne. Üks minu lemmikutest!

Siga ja juurik

Palju on minu käest küsitud, et kas mõnda rooga kaks korda ka kodus teete? Jah, teeme küll ... vahel :) Näiteks meie palavalt armastatud ahjujuurikaid.

Seekord tegime juurikatele kaaslaseks ka ühe toreda seafilee, mille marinaadi sai tsipa riivitud sidrunikoort, supilusikajagu sidrunimahla ja sama palju sojakastet. Siis see üleriputada tüümiani ja pipraga ning puiste jagu ka soola. Kõige lõpuks küüslauguküüs sekka pressida, kõik kenasti liha külge hõõruda ja lisada veel paar suuremat lonksu portveinikest. Lasta lihapalal tunnike seista ja siis see ahjus koos juurikatega 30 minuti jagu küpsetada. Enne serveerimist fooliumi sees "rahuneda" lasta, samal ajal kui juurikad veel viimast kuuma endasse tõmbavad.

Lambamaksapasteet portveiniga

Kõik lambasõbrad võiks ka lambamaksapasteeti proovida, on täitsa mõnusa mekiga ja lihtne valmistada. Ja kuigi siin kulinaarialettides on täiesti oivalised lihapasteedid müügil ning endal poleks justkui vajagi vaeva näha, siis vahel ju ikka tahaks, eriti kui maksaisu peale tuleb :)

Küpsetatud beebiforell valge veini ja fenkoliga ühes Hummeri aiaviljadega

Iga kord kui ma fenkolit toiduvalmistamisel kasutada soovin, mängime abikaasaga maha näitemängu, kus mina erudeeritult fenkoli kasulikkusest räägin ning abikaasa peenetundeliselt selle maitseomadusi kirjeldab... Ehk siis mina ütlen: "Ma panen fenkolit ka" ja tema vastab: "Öäkk!"

Ja iga kord oleme üllatunud, kui maitsev ja tore see köögivili siiski on lõpp-produktina. Mis muidugi ei takista sama näitemängu järgmine kord taasesitamast.

Beebi- ehk portsjonforell on mu suur lemmik, mõnusalt mahlane ja maitsev uimeline. Ja küpsetuspaberi sees on neid hea valmistada, see töötab kui aurutaja. Kala küll ei pruunistu, aga liha jääb mõnusalt hõrk ning hästi maitsestunud. Serva tegime seekord teistmoodi ahjujuurikaid, mille ma ühest minu arust kõige kihvtimast & mõnusamast toidublogist maha viksisin.

Kaneelirullikook

Ükspäev ma siin just halasin, et majonees on rasvane ja nüüd valmistan sellise koogi, mille peale kõik arterid end kokku tõmbavad ja teise kehasse kolida ähvardavad.

Aga oh kui maitsev see kakuke on! Üsna palju tuli ka teist ning et natukenegi südametunnistusele vastu tulla, andsime kolmandiku koogist naabrinaisele. Egas meie üksi pea kaalu piinama :) Muide kui kõike kakukest korraga ära süüa ei jaksa, siis võib panna ta seisma kilekotti seniks kui jõud taastub, on ka järgmine päev kenasti pehme ja mahlane, kuigi mitte nii suussulav kui valmimise päeval. Ja üks meeldiv külg on sel koogil veel - ei mingit noaga lahtilõikamist, lihtsalt rebi rullikesi üksteise küljest lahti.

Veiselihahautis

Käes on talviste roogade hooaeg, selliste, mis kosutavad ja polsterdavad, et ikka soem oleks olla. Mida külmem ilm, seda suurem nälg - Brüsseli uus vanasõna :)

See veiselihahautis on väga maitsev. Tsipa meenutab boeuf bourguignoni, noh, et veiniga hautatud veiseliha eks. Ent roog on mahedam, vähem veinine, päiksekuivatatud tomatid ning oliivid annavad talle hoopis teise maitsenüansi ja see mõnus apelsinine mekk sinna hulka...nämm. Et siis ikkagi täitsa teistsugune toit :) Ja nagu ikka hautistega - seistes läheb ainult paremaks.

Vormisai

Laupäevane toidupood on nagu sipelgapesa ja seal kaua aega just veeta ei taha. Kui koju jõudes avastad, et sai jäi hommikusöögiks ostmata, siis võtab küll ahastusest pisara silma. Aga õnneks on tänapäeval internet, veidike otsimist ja ongi vajalik retsept käes, et ise kodust saia teha.

Kartulisalat teistmoodi

Kartulisalati valmistamist ei pea küll kellegile õpetama, minu arust oskavad seda kõik eestlased juba imikueast peale. Aga seda traditsioonilist salatit saab teha ka vahel veidi teistmoodi.

Mul isiklikult on tihtilugu dialemma salatikastme valmistamisel. Majonees on küll hea ja oivaliselt kartuliga sobiv toode, aga miks kirevase päralt peab ta nii rasvane olema. Hapukoored pole siin ka just eriti tagasihoidliku protsendiga. Rääkimata sellest, et hommikul sõid kuhjaga imemaitsvat pardipasteeti ja õhtul tahaks ju veini kõrvale mõnusat pecorinot ka peale hammustada. Ja siis tunnedki, kuidas iga lusikatäis salatit reiele ladestub ainuüksi mõttest majoneesi kasutamisel :)

Sestap annangi tagasihoidlikult teada, et imehea kastme kartulisalatile saab ka teistmoodi - tuleb kokku miksida kreeka jogurt, võrdses osas sinepit ja mädarõigast ning siis see maitsestada soola ja pipraga. Lihtne ja maitsev.

Spagetid safrani ja vähisabadega

Täna hommikul oli tore vahejuhtum, kus vist TV6 pealt tuli reklaam, kus mehehääl hääldas fraasi Eau de Lacoste kõvasti ja valesti [öö de Lacoste]. Mul on kohe härra Lacoste'ist kahju, niimoodi avalikult reklaamitakse tema mune :) Miks, oh miks ei suudeta sellist lihtsat asja nagu hääldus enne reklaami tegemist kontrollida? Nagu Cirque du soleil ei oleks veel piisavalt halb näide olnud...

Tomatisupp kikerherneste ja punaste kidney ubadega

Belgiasse on jõudnud talv. Ma pole siin nii jaburalt külma ilma näinudki enne. Eile hommikul oli näiteks -8,5 kraadi. Tean, et enamus eestlasi ainult haigutab sellise temperatuuri üle, aga siinses paigas on see kraad ikkagi veider. Seda enam, et kõik need õitsvad nartsissid ja krookused on nüüd õnnetult longus ja külmavõetud. Päris kahju kohe. Puudel on ka pungad väljas, aga loodan, et need siiski hukka ei saa. Aga eks loodus oska end ise reguleerida.

Inimestes ma nii kindel ei ole. Poes nägin tüüpi, kel olid jalas lühikesed püksid. Üks paterdas tänaval käevarred paljad ja teine lippas plätudega ringi. Ja siis suvel on hord naisi, kes kannavad kõrge säärega nahast talvesaapaid. Talvel on kohe näha, et millised lapsed on pärit Eestist, Soomest, Rootsist jt talvistest riikidest. Nendel lastel on mütsid peas ja kindad käes. Kohalikel imikutel on heal juhul sokid jalga tõmmatud, koolieelikutel pole vahest jopetki seljas. Selline karastunud rahvas siin. Ja siis on üks ida-eurooplane, kel sulejope seljas, kindad käes ja saapad jalas, bussi oodates jalalt jalale tammub, väriseb kui haavaleht ja salamisi soojendavast leemest unistab...

Vaarika-kohupiimakook kooskoshelvestega

Belgias on ajal teine mõõde. Lihtsalt on nii. Kui kaupluse sulgemisaeg on kell 19:00, siis tõmmatakse uksele võre ette umbes 18:45. Kui sellise hämmastava asja kohta aru pärisime müüjalt, siis ta ütles silmi pööritades: "ma pean veel raha lugema ja koristama ja ma ei jõua seda ju kella seitsmeks nii tehtud. Tuleb mingi klient, töllerdab 15 minutit siin niisama ja ei osta midagi, aga mul siis kõik tegemata." Arusaadav, koristaja on inimene, samuti müüja. Sulgemisaeg ei ole mitte kliendile, vaid müüjatele :) Kui sa tahad endale koju näiteks internetti, siis üsna tõenäoline on stsenaarium, et lisaks järjekordades veedetud ajale, pead sa ootama installeerijaid koju nädal-paar ja siis ei pruugi nad sugugi kokkulepitud ajal tulla. Saad hoopis telefonikõne (või õigemini helistad ise, kui sa oled terve päev neid tüüpe kodus oodanud ja nad ei tule), mille tulemusena selgub, et pead veel mõned päevad ootama ja sa tead, et tegelikkuses pigem nädalaid. Kui sa lähed arsti juurde, kus sul on konkreetne kellaajaline kokkusaamine, siis võid vabalt sinna tunni otsa kleepida. Ja nii edasi, igas valdkonnas.

Miks ma seda kõike siin pajatan? Sest kui mul detsembri alguses käis kodus ahju parandaja, kes pidi tellima mingi jupi, et kallis köögividin korda saaks, siis tänase päevani mul seda juppi ei ole ning ahi talitab täitsa omasoodu ja minu koogid ei valmi alati nii nagu tahaks.

Nii ka selle plaadikoogiga, mis sai abikaasa sünnipäeva tähistamiseks tema kontorisse saadetud. Minu arust oleks see põhi veidi veel tahtnud kuuma, aga selle ahjuga ju kunagi ei tea. Niigi küpsetasin teda kauem kui retseptis ette nähtud. Lõpptulemus oli küll maitsev ja üleöö külmas veedetud aeg vormis ka põhja koospüsivust paremaks.

Ja üldse, järgmine kord, kui põhjust on, siis võiks teha midagi huvitavamat, millegipärast on kõik plaadikoogid kohupiimaga või siis õunakad jms saialised.

Tomatised kanakoivad

See on üks hea talvine ahjuroog, kus kana on mõnusasti rosmariinine, seest mahlane ja pealt krõbeda koorikuga kaetud. Ning tomatine kaste sobib roa juurde suurepäraselt. Kõht täis, meel hea :)

Muuseas unustasin sulelisele soola ja pipart lisada. Õnneks selgus, et neid maitseaineid üldse polnud vajagi.