Hamleti monoloog

Eile, ühel olengul, trehvasin uute inimestega, kellest üks tutvustamise ja kätlemistseremoonia ajal teatas, et on mu toidublogi lugenud. Mispeale, kõik, kes mind tundsid, ühehäälselt imestasid, et: "Sa pead toidublogi?"
I was outed :)

See ajendas mind natuke seilama põhjuste lainel, mõtlema järele, miks ma seda teen. Ja kas ma üldse peaks seda tegema. Veelgi enam, see hakkas kõditama mu uudishimu, et kes minu blogi siis loeb.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest...

Kõik algas sellest, kui ma juba üle aasta eest Belgiasse kolisin ning pere ja sõprade tarvis meie tegemistest pajatava ajaveebi tegin ning kuhu ma alguses ka ikka tõelisi sissekandeid kirjutasin, kuid mis ajapikku kahanes ja kuhtus. Mida sa ikka nii väga pajatad igapäevaelust, kui kõik belglaste veidrused on juba räägitud ja seda enam, et seda ei tee ju esimest korda. Nii sigineski sinna alguses üks retsept ja siis teine ja kolmaski. Ühtäkki tundus see olevat hea idee - koondada oma retseptid, mis muidu on pilla-palla laiali, ühte kohta kokku ja lisada uusi toredaid retsepte, mis vääriks kordamist ning kirjutada oma hinnang ja maitsemälestus edaspidiseks orientiiriks juurde, sest mind on selle puudumine kokaraamatutes alati häirinud. Ma mõistan, et keegi ju ei pane oma raamatutesse või blogidesse halbu retsepte ja maitsed on erinevad, aga mulle meeldib lugeda seda ühte või kahte lauset emotsioonidest, mida see roog kirjutajais endis äratas. Nendes retseptides on elu. Niikuinii ei maitse ta kõigile samamoodi, aga mulle meeldib see personaalne puudutus.

Kuna aga minu eluolu ajaveeb polnud retseptide jaoks mõeldud, siis leidsingi neile uue koha ja sellest sai minu toidublogi, ning ka minu ainsa hobi, algus. Ega ma temast saladust teinud, ei varjanud end valenimede ja imelike piltide taha, ent ülemäära just ei afišeerinud ka. Sõpradele sai saadetud info ja nami-nami foorumi keskonnas sai ka kasutajanime taha link pandud. Sest mis seal salata, eks ta veidi ole selline edevuse asi ka, muidu võiks ju sahtlisse kirjutada :) Alguses muidugi keegi ei loe ka su blogi, sellepärast annadki endale rohkem vaba voli, aga ükspäev tuli kallis abikaasa koju ja teatas, et mu "salamaailm" on avastatud. Tundsin siis sama, mis eilegi. Kohati on naeruväärselt hea meel ja samas natuke piinlik ja kohmetuks tegev hetk. Mida mõtleb see inimene, kes seda blogi loeb? Kas ta teab sind või sinu pereliikmeid? Kas talle meeldib see, mis ta loeb? On see hea või halb? Kas ma üldse peakski kirjutama? Issand kui palju kirjavigu siin on. Ja kui palju ebavajalikku informatsiooni... Sellised mõtted tiirlevad peas. Sest juba mõnda aega tagasi avastasin, et see ei ole enam pelgalt toiduretseptide kogumik, vaid üha enam ja enam olen ma sattunud kirjutama mõtteid, mis pole kokandusmaailmaga kuidagi seotud. Ma vist muudmoodi ei oska.
Vähemasti sellest hetkest, kui abikaasa mulle teatas, et osad ta töökaaslased silma peal hoiavad ajaveebil, sellest hetkest ma olen õnneks veidi oma emotsioone ohjeldanud ja kallist kaasat pöördumistel ametlikuma nimetusega nimetanud :).

Kokandus on minu kirg. Mulle meeldib tohutult valmistada toredaid õhtusööke ja ma olen nagu väike laps, kes on elevil järjekordse roa osas sööjate hinnangut oodates. Ma võin tundide kaupa lugeda kokaraamatuid, toidublogisid ja retseptikogumikke internetis. Avasilmi uneledes mängida retsepti koostisosadega ja mõelda välja uusi ning koostada nädala menüüd. See ei tähenda, et ma kõike oskaks või et mul pidevalt asjad sassi ei läheks, et mul ei oleks ebaõnnestunud sööke või et külaliste saabudes ma närviliselt küüsi ei näriks ning ette-taha vabandaks, et kõik ei ole nii välja tulnud kui peaks. Ma ei ole ju õppinud sel erialal ja mul pole õrna aimugi, mis siis saab kui näiteks munakollane šokolaadi sisse segada. Sellepärast tunnen ma tungivat vajadust öelda, et minu toidublogi on tõepoolest vaid lihtne kirjeldav ajaveeb.

Ja tegelikult, mis siin ikka heietada, targemaks ei saa sellest keegi :)

Meile toodi täna esimene trofee...

Oleks ma hiinlane, siis ma teeks temast prae. Oleks ma ameeriklane, siis ma kutsuks päästeameti teda eemaldama. Et aga ma olen tagasihoidlik eestlane, siis matsin korjuse aianurka ja patsutasin kiituseks kõutsi pead. Selline tore hommik siis :)